Kroonu

Ruitlase “Kroonu” on tervemõistuslik ja teraapiline teos. Ja tarvilik. Õigupoolest on kummaline, et riigis, kus kuus isaskodanikku kümnest hakkab pärast kuuendat õlut vene kroonu kogemusi võrdlema, pole seni toodetud ühtki vähegi adekvaatset kirjandusteost antud teemal. Kas tõesti õnnestus kõigil kirjaoskajatel sõjaväest kõrvale hiilida? Või häbenetakse teemat, on asi veel liig värske? No mine tea. Igatahes siin ta on ja julgustab ehk teisigi kirjutajaid uutele võitudele. Kusjuures tegu pole mitte lartsuva följetoni ega tõsipoliitilise parastamisega, vaid selgelt elusa kirjandusteosega. On eredad isikud, on kogu koletuse kohutav koomika ja seesmine tühisus, on armumisi ja hirmumisi, on ronge ja raudteed. Ja tagaplaanil tuksuv Eesti Asi. Ja kuigi ainevald ju suur ja lai kui maa, mis oli nende kodu, oskab Ruitlane hetki valida, ei püüa hoomata hoomamatut. Ühesõnaga, ei tõmba naba paigast, teab kõrgust, kuhu latt seada, ja ületab selle sujuvalt. Ning avab järgmise õlle, süüdlaslik naeratus näol ja kelm kurat silma taganurgas itsitamas.


Karl Martin Sinijärv , Sirp nr 1 2006