Uus Atlantis. Valik esseid

Atlantise legend pärineb Platonilt ning on kirja pandud umbes 350 aastat e. Kr. Platoni järgi oli Atlantis tähtsaim linn suurel ookeanisaarel (või kadunud mandril), mis asus teisel pool Heraklese sambaid, niisiis tänapäeva geograafilisi nimesid kasutades kusagil Gibraltari väina taga Atlandi ookeanis. Atlantise elanikud nautisid kõrgtsivilisatsiooni hüvesid ning rikkusi, sest nad olid osavad meresõitjad ja valdasid mitmesuguseid insenerioskusi maavarade kaevandamisest ehituskunstini. Kaua aega elasid nad kõlbelist ja rahumeelset elu, kuid paraku tekitas küllus ahnust ja võimuiha. Nad muutusid sõjakaks ning hakkasid rüüstama ja vallutama Vahemere-äärseid linnu ja maid. Kes teab, millega kõik oleks lõppenud (lootus, et kreeklaste sõjajõud oleksid sissetungijad purustanud ja Gibraltari taha paisanud, ei olnud välistatud), kuid kõigile ootamatult tabas atlantislasi kohutav looduskatastroof, mis uputas üheainsa ööpäevaga nende kodusaare ja pühkis olematusse tolle aja suurima ning võimsama impeeriumi.


    Bacon täiendab-täpsustab Platonit ja jätkab sealt, kus viimasel pooleli jäi.


(Enn Soosaare järelsõnast)